Suvel on õues mõnus värvidega mässata. Seekord katsetasin nõukaaegsete toolide peal kriidivärvidega mängimist.
Kokku valmis projekti käigus kolm tooli nagu kolm õde, aga ühe tooli põhi on jäädavalt kadunud, seega ei saanud seda lõplikult kokku panna.
Proovisin toolide peal erinevaid värvimisviise, kumbagi lahti ei lammutanud ja värvisin ühes tükis ära. Need toolid ei ole seda väärt, et neid väga restaureerida, kuid uut ja värskemat ilmet võib neile anda küll.
Kahjuks ei saa kriidivärviga projekte lugeda odavateks, sest kui teha ägedaid värvilisi toole, siis kulub natuke rohkem raha kui tavalise mööblivärvi peale. Seega tasub ette võtta mitu mööblitükki, et selline ülevõõpamine oleks kasulik.
Kasutasin kahte värvi: firma Annie Sloani Chalk Painti värvitooni Old white ja Versailles (rohekas) ning firma Shjerningi Art Vintage 7570 Dusty Rose. Annie Sloani ostsin esinduspoest ja Shjerningi kriidivärve müüb Värvikeskus, need on 250 ml topsikutes ja maksavad 7 eurot. Annie Sloani üheliitrine värv on üle 28 euro.
Esimese tooli puhul puhastasin ja lihvisin liivapaberiga kogu pinna üle. Siis värvisin roosa värviga üle. Lasin kuivada ja seejärel pintseldasin vaba käega rohelist ja valget värvi.
Teise ja kolmanda tooli tegin lapiga lihtsalt puhtaks. Ma ei lihvinud ja kandsin valge värvi otse pruuni tooli peale. Üllatuseks ei hakanud pruun peits, või teab mis materjaliga tool viimistletud oli, läbi imbuma valgest värvist. Seda on juhtunud teiste nõukaaegsete mööblitükkidega, kus tuleb kasutada kruntvärvi, mis lukustab peitsi.
Valget värvi kandsin teisele toolile kaks korda ja siis pintseldasin nii rohelist kui roosat värvi peale.
Pintsli kohta nii palju, et see polnud nimetatud firmade kallis töövahend, vaid tavaline ehituspoest ostetud ümmargune pintsel. See töötas väga hästi.
Lõpuks tegin toolidele kaunistused - lõikasin salvrätikust motiivid ja kinnitasin lakiga tooli kõige katkistemate osade peale (seljatoe servad).
Käisin liivapaberiga kõik tooliservad üle ning siit-sealt lihvisin värvi maha, et saavutada kulunud ilme.
Peale kuivamist vahatasin toolid Annie Sloani läbipaistva mööblivahaga (0,5 liitrit 16,90).
Seega, lõpptulemus jäi mõlema värvimise puhul samaks ja ka aega kulus peaaegu ühepalju.
Miks julgesin kanda kriidivärvi otse puhastamata mööbli peale? Seepärast, et Annie Sloan reklaamibki oma värve kui kõrgtasemelisi kriidivärve, mida võib otse lihvimata pinnale kanda. Youtubes on väga palju sellekohaseid videosid, kus sedasi tehakse. Võtsin katsetamiseks odava tooli, et veenduda reklaamis. Jah, see on nii, kuid see ei pruugi kehtida iga mööblitüki kohta ja alati tuleb kaaluda kuidas värvimistööd alustada ja mis vahendeid kasutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar